Mis vahepeal siis kõik juhtunud on?

Läksin vahepeal kooli, täpsemalt privaatkooli, mille nimeks on Universidad Interamericana. Kodust jääb ta kuskil 7-10 minuti autosõidu kaugusele. Tunnid algavad nii nagu Eestiski igal hommikul kell 8. Üks tund kestab 1h ja 30 minutit. Päevas on kokku neli tundi ning vahetund kestab 30 minutit, mille jooksul saad endale koolist söögi tellida, mis on menüüs või sööd seda toitu, mille kodust kaasa võtsid. Tunnid kestavad iga päev 14:30'ni v.a reedel kui meil on tunnid kella kaheni. Tundideks on nii nagu Eestiski näiteks keemia, geomeetria ja trigonomeetria (Eestis: Matemaatika), inglise keel, saksa keel, kehaline kasvatus ning mõned ained, mis aitavad sul suuna valida, mida sa tulevikus teha tahaksid ja kuhu sobiksid ehk mõned loovamad ained ning näiteks eetika. Kooli sisse minnes autoga küsitakse dokumenti ning mis on põhjus, miks sa sinna minna tahad või kelle juurde ehk kellega vestlema. Vahetundidel suletakse uksed võtmega ning kui sul on vaja klassist midagi võtta siis pead kutsuma turvamehe, kes sulle uksed avab. Mul üldiselt veab, kuna kooli saan autoga ja koolist tagasi saan ka samamoodi. Kooli hindamissüsteem on 10 palli suhtes, millest 10 on siis kõige parem ning õpetajatelt peab iga nädal allkirju koguma, et oled klassis käinud ja kaasa teinud. Peamiselt igas tunnis teeme me alati presentatsioone kas siis gruppides või üksi. Mina pidin üks kord tegema presentatsiooni Eesti populaarsematest sportidest, mille peale minu klassikaaslased olid näiteks spordist nimega 'kiiking' väga üllatunud ning ütlesid, et nemad tahaks seda isegi väga proovida. Klassikaaslased on väga kokkuhoidvad ja sõbralikud, kindlasti ei puudu neil naljasoon ja kunagi ei mõtle nad midagi halvasti. Üks asi mis erineb näiteks Eestist on see, et siin ollakse vahetevahel väga lärmakad ning räägitakse väga kõva häälega, alguses pöörad rohkem tähelepanu sellele aga hiljem enam vahet pole. Kehalises kasvatuses, mis on hetkel 2 korda nädalas, mängime me iga kord ameerika jalgpalli. Tüdrukud üldiselt väga nendes tundides midagi ei tee, rohkem on pealtvaatajad. Kuulsin, et minu koolis peaks olema ka teisi vahetusõpilasi aga ainult ülikooli osas ning peamiselt Hiinast paar õpilast. Hetkel on meil 2 nädalat vaheaega ning kool algab täpselt 5. aprillil ehk minu sünnipäeval. 2 nädalat sellepärast, et üks nädal nendest on pühendatud religioonile, ning selle nädala nimi on Semana Santa. Teine nädal on puhkamiseks. Kui iga sünnipäev on mul Eestis peatud, siis on see esimene sünnipäev, mis saabub välismaal ja Mehhikos ning saabub lõpuks ka täisea ikka jõudmine. 

Väljaspool kooli peamiselt toimub puhkamine ning õppimine, kuna ka õppida antakse küllaltki palju. Minu enda suurimaks üllatuseks on see, et Geomeetrias/Trigonomeetrias olen üks parimatest nagu õpetaja ütles mulle 'geenius'. Endale teeb see väga palju rõõmu kuna see aine pole mul just alati kõige tugevam olnud. Näiteks mulle meeldib siin väga veel selline aine nagu 'eetika ja väärtused'. Täpselt üks nädal oli meie klassil seoses selle ainega projekt panna ennast moslemi moodi riidesse ning käituda nii, nagu nemad teavad ning täpselt nende reegleid järgima. Ning hiljem tehti selle peale test, kuidas me ennast tundsime ning mida me tähele panime jne. 

Veebruaris käisime ka YFU'ga reisil Veracruzis ning esiteks sõitsime Mexico Citysse, kus toimus keskaasta seminar ning peale seda sõitsime kõik koos bussiga Veracruzi ning veetsime pea nädala seal, väga lõbus oli ning sai lõpuks teisi vahetusõpilasi ja eestlasi ka näha. Vestlused toimusid hispaania keeles, millega kontrolliti siis palju me õppinud oleme ning saime praktiseerida keelt. Eesti keeles oli küll imelik ja naljakas rääkida oma eestlastega. Ilmad olid enamvähem muutlikud sellel ajal ning moskiitod sõid ikka niimoodi, kuis jaksasid. Minu jalg oli küll näiteks kohe paar numbrit suurem kui see oleks pidanud olema. Veebruari lõpus sain veel käidud ka haiglas, kus olin paar tundi tilgutite ja arstide järelvalve all. Sel ajal oli meeletult halb olla ning magada öösel ei saanud, hommikul kella 5 paiku sõitsime siis haigla poole ning kuskile 10-11 paiku saime koju tagasi. Märtsis samamoodi sain haiglas käidud ning tookord läksime samasse haiglasse kus mul eelmine aasta operatsioon tehti, seal sain ka paar tundi tilgutite all oldud ning öösel saime koju tagasi. Haiglasse ajas mind tol korral meeletu peavalu, mis järele ei andnud ning kodus halvas korraks terve mu vasak pool ära ning ainult surises. Tagantjärele on väga raske mõelda tegelikult, mida kõike tehtud sai. 

Märtsikuus käisime näiteks loomaaias ning Volcanic Park'is mis jääb Tehuacanist umbes natuke üle 1h kaugusele ning seal on igasuguseid lahedaid tegevusi tervele perele, terveks päevaks. Ilmad lähevad hetkel soojemaks ja soojemaks. Päeval võib ikka päris kuum olla ning öösel on ikkagi külm või jahe. Sellel nädalal on peaaegu iga päev siin üle 30 kraadi, kuni 35 kraadini. Pueblas on ikkagi veidi külmem, alla 30 kraadi või 30, öösel on 10 kraadi. Käisime üleeile ujumas ning tagasiminnes autosse oli väljas tornaado, istusime ruttu autosse ning mitte midagi polnud näha, autod rappusid kõik korralikult ning paari sekundi pärast oli kõik jälle normaalne. Hakates autoga välja sõitma maantee poole nägime kuidas puud olid maha lennanud autode peale ning seega oli pääs maanteele keeruline. Inimesi õnneks autodes polnud. Aga kõik see sündmus käis ainult sekunditega, sekunditega kõik asjad lendasid ning kõik, mis nägid oli ainul tolm ja hall värv. Üldiselt pidi see normaalne olema ja peaaegu iga kord on seda näha maantee äärtes põldudel aga niimoodi sellises kohas oli see küll midagi uut. Õnneks kõik lõppes hästi. Aeg läheb küll lennates, ainult 3 kuud on jäänud ning tagasitulek toimub 28. juunil. Nüüd tuleb võtta vaid kõike, mida nendel kolmel kuul veel siin pakkuda on mulle ning elada täiel rinnal :) 

Vaade Mexico Citys olevast hotellist