Mi año en México: Vela ja iseseisvuspäev

Septembrikuu keskel oli Mehhikos iseseisvuspäev, ehk 15ndal septembril. See toimus meie linna pargis, mida just uuendati ja mis sai äsja valmis, iseseisvumispäevaks. Sinna kohale läksime me taksoga, nagu alati. Rahvast oli seal meeletult palju ja üritus oli uhke. Sõduri riietes mehed ja pillimängijad reas. Sinna oli kogunenud väga palju klassikaaslasi, koolikaaslasi ja teisi tuttavaid. Uues pargis oli isegi karusell ja kõik väiksed sellid olid uutest asjadest nii vaimustuses, igal pool kõlas rõõmuhõikeid. Vahepeal käisime tortasi söömas ja horchatat joomas, et kõhtu täita. Õhtu lõpetuseks lasti taevasse ilutulestikku ja oli ehitatud üks suur torni moodi asi, kus keerlesid küljes Mehhiko lipu värvi kellad, lilled ja ka lipp. Kui õieti aru sain, siis seal torni otsas oli kirjutatud 'Viva Mexico'. Minu õhtu lõppes lõppude-lõpuks ikkagi hästi, kuna ma jäin ühele pealtnäiva narkouimas olevale isikule silma, kes mu kotti silmitses ja seda krabada üritas aga kes seda teha ikkagi ei saanud.

16ndal septembril sadas meil vihma, mina muidugi olin väga õnnelik ja läksin kodusisesesse pisikesse 'aeda' ja seisin seal vihma käes. Kui mõnus on sellises kliimas saada jahutavat vihma! Eestis ma ei ütleks, et mulle vihm meeldib aga siin ma lausa jumaldan seda. Minu linnas on väga vähe vihmaseid ilmu ja julgeks öelda, et isegi peaaegu polegi. Ja neid vihmaseid päevi tuleb nautida.

17ndal septembril käisin klassivennaga väljas, käisime mu lemmikus kohvikus 'cafe Bacaanda' ja ma tellisin nagu ikka oma lemmiku joogi ning tortillad, mis olid imemaitsvad. Hiljem ostsin maisitoru, mis oli kaetud majoneesi ja juustuga. Jällegi uus asi minu jaoks. Klassivennaga oli meil mõlemal naljakas suhelda, vahepeal rääkisime üksteisest nii mööda kui rääkida annab. Ning kuna mul ega temal sõnaraamatut kaasas ka polnud, siis leppisime kokku, et järgmine kord võtame need mõlemad kaasa.

18ndal toimus Calenda. Mis tähendas seda, et läksime h-õega ja tema sõbrannaga kella 8:30 paiku kõigepealt kohvikusse 'cafe Bacaanda' ja hiljem ootasime pargis calenda algust. Ostsime hot dogi, mis oli väga väga piprane ja pisike. Muidugi sel päeval suutsin ma oma SIM kaardi lukku panna, mida ma hiljem lahti ei saanud ning isegi telefonipoe töötaja ei osanud kuidagi muudmoodi mind aidata, kui et ostaksin uue chipi. Kodus 3 päeva hiljem vaatasin oma vanu pilte lihtsalt ja leidsin, et olin ühel pildil teinud pilti oma telefoninumbrist, mille taga oli SIM kood ja PUK kood. Te võite ette kujutada seda rõõmu, mis mind valdas sel hetkel. Calendad toimuvad siin väga tihti, samamoodi nagu Velad. Alati on põhjust millegi tähistamiseks, ma pean silmas Velat. Ning igal üritusel on tavaks lasta ilutulestikku, seda kuuleb siin peaaegu iga päev või üle päeva kuna need peod toimuvad ka üle päeva enamasti.

19ndal toimus Vela, mille jaoks läksime me kell 5 kohaliku patsipunuja juurde. Ootasime seal reaalselt oma 3 tundi patsi järjekorras ja kui kätte saime oli aeg koju minna ning sättima hakata. Selga pandi uhked riided, mis olid valmistatud õmbleja poolt vastavale mõõdule ning kaelas/kõrvas/käes sahises või kolises ikkagi midagi. Juuksed olid mitu päeva imelikud peas kuna tol õhtul pandi kõvasti juuksegeeli ja juukselakki. Õhtu oli väga pikk, pidu kestis kusagil kella 7'ni hommikul. Siin kestavad peaaegu kõik peod kella 7'ni hommikul. Mina tulin aga ära kell pool 5 hommikul, ma arvan. Koju saatsid muidugi klassivennad, kuna siin ei ole väga soovitatav käia üksi, eriti öösiti/õhtuti. Magama jäin ikkagi pool 6 või natuke ennem kuut. Und enam nagu väga ei olnud. Peol istuti oma seltskonnaga, näiteks meie seltskonnas olid host-ema ja sugulased/tuttavad. Ning igal laudkonnal olid oma joogi serveerijad ja toidupakkujad. Kõigile anti karbikestega kätte toidud ning saime juua seda, mida tahtsime. Pilet Velale maksab 100 peesot ehk ca 6 eurot.

Peale Velat jäin mina haigeks, juba Velal olles oli mul suur kurguvalu ja ei suutnud väga rääkida. Ilmselt ülekarjumisest kõigest/kõigist kuna muusika oli nii vali. Nii ma siis olen nüüd juba nädal ja 2 päeva haige olnud. Iga päevaga on aina hullemaks läinud ja kõik imestavad, miks ma arsti juurde ei lähe. Ausalt öeldes pole ma kunagi läinud enda arvates köha ja nohuga arsti juurde. Läksin hoopis apteeki ja ostsin ninarohtu ning gripi vastu midagi, väga huvitavad rohud, 2 suurt rohelist kapslit peab korraga võtma. Hääl on ka juba kolmandat-neljandat päeva ära ja kõige parem olla ei ole. Sellel nädalal ei käinud kordagi koolis haiguse pärast. Kokku läks mul nende kahe rohu peale 50 peesot ehk 3 eurot, mis on üsna odav võrreldes Eestis olevate rohtudega. Käisime perega veel Salina Cruzis Säm's Clubis jälle toitu ostmas ja hiljem Liverpoolis, kust ostsin omale T-särgi. Ütleme nii, et minu linnas ei eksisteeri väga poode, kus on kvaliteetsed riided. Iga asjaga on midagi juhtunud. Kolmapäeval tegin veel 3 tundi Liisaga videokõnet, kes on vahetusõpilane Urugays. Reede õhtul käisime perega jälle Velal. Seekord õpetasid 6-7 klassivenda mulle mõningaid tantse, raske ja naljakas oli kohati kuna raske oli sammu pidada aga sain hakkama! Väga lõbus õhtu oli ja nagu Velal ikka sai jälle süüa ja kõike head, muud paremat. Uskuge või mitte aga mul oli 4 seelikut seljas, erinevaid kihte. Ning võite ette kujutada kui raske oli olla kusagil 33-35 kraadise kuumusega olla. Seekord läksin kusagil poole kolme ajal koju, kuna no ei jaksanud tõesti rohkem. Jalad olid sellest tantsimisest nagu pakud all. Nende jaoks on see väga-väga vara! Mis mulle endale natuke nalja pakub on see, et kui ma kirjutan midagi siia, siis vahepeal hakkan vaikselt mõnda asja hispaania keeles kirjutama ning siis kustutan jälle ära. Mõte läheb vahel ikka nii kaduma ja sassi. Täna käisime tädil külas, kus me lihtsalt istusime diivanis ja meiega oli kaasas meie pisike täditütar, kes mingua pidevalt rääkis ja sabarakuks oli. Mul on siiin vägaaa väga palju tädisi ja onusi ning siiamaani olen aru saanud, et ka 3 vanaema?!. Ma ei kujuta ette kuidas see võimalik on aga neid vanaemasid on ka väga palju. Peale seda tulime oma täditütrega ehk hispaania keeles 'prima'ga koju ning olime minu toas. Tervelt 6 tundi olime koos ja ta on väga väga jutukas tüdruk. Mulle oli see kõik loomulikult kohutavalt väsitav kuna hommikul ma eriti magada ei saanud ning kõik see hispaania keel ning rääkimine. Lebasime temaga minu voodis ja ta küsis mult igasuguseid küsimusi. Vahepeal läksime alla koera vaatama ja pitsat sööma. Siis tulime jälle üles ja vaatasime kuidas teha erinevaid torte/magustoite ja soolast sööki. Peale seda vaatasime mingeid naljakaid videoid ning igasuguseid basseine ja maailma hullemaid ujumistorusid. Homme lähen jälle kooli ning loodan, et see haigus läheb ka kiirelt üle nüüd, kaua ma ikka jaksan haige olla enam. Sellise kuumaga on ikka väga raske haige olla, eriti kui kliimat ei saa tööle panna. Sain ka oma vanatädile Eestisse kirja saadetud lõpuks, kunagi ei saa aru mis aegadel postkontor lahti on kuna seal pole kusagil kirjas seda ning alati vaatamaminnes on see kinni olnud. Igastahes ärkasin laupäeva hommikul kell 9 äratusega üles ning panin postkontori poole ajama.