Perevahetus ja uus algus

Pole jõudnud kuu aega kirjutamislainele, vahepeal on juhtunud väga palju asju ning muutusi minu siinses elus aga kõik läheb ianult üles mäge! Kas ma vahetasin pere? Jah, vahetasin. Põhjuseid ma välja ei too ja põhjused polegi olulised. Oluline on see, et nüüd läheb kõik paremuse poole. Elan nüüd Pueblas, Puebla on rahvaarvu poolest viies osariik ning siin on 2014. aasta uuringute põhjal 6,1 miljonit inimest. Kliima on siin jahedam kui oli Lõuna-Mehhikos, kus ma eelnevalt olin. Kraadid on siin pidevalt 17-23 vahel. Üks jama on mul hetkel see, et kui Mehhikosse tulin, siis võtsin ainult kaasa lühikesed riided ja topid ja lahtised jalanõud. Seega kui nüüd elan külmemas kohas, siis pean väga palju soojemaid riideid juurde ostma. Aga ausalt öeldes olen ma väga rahul selle kliimaga. 
Pere kohta nii palju, et mul on hostema, vend ja suur õde, kellel on kolm last aga ta ei ela meiega vaid elab koos oma perega meist tunni aja kaugusel. Ema on tööreiside tõttu enamasti 1 nädal kodus ja üks nädal mitte ning niimoodi vaheldumisi. Klapime väga hästi kõik koos ning täpselt selle ühe nädalaga siin peres on meie suhted juba nii head omavahel. Kõht on koguaeg pungil täis ja millestkist puudust pole. 
Koolis hakkan käima arvatavasti jalgrattaga ning ehk vahel saan ka autoga. Koolis hakkan ka tegelema suure tõenäosusega bodypumpiga ning postitantsuga, kool on väga suur ja koolil on ka oma spordihoone. Selleks, et koju saada peab sul olema kindel kaart ning seda peab näitama turvamehele. Elame väga turvatud asukohas ning kõik on väga ilus. Mulle on juba ümbrust näidatud ning oleme käinud väljas söömas. Siin tohin ringi sõita ainult erataksoga, kelle nime ma teadma pean ning kelle number mul on. Taksoga sõitmine siin linnas väga odav pole. Enne kui oma perre tulin, olin kusagil nädal aega Oaxaca citys, kus nägin teisi oma vahetusõpilasi ning sain palju uusi tuttavaid, äratulek oli küll väga kurb. Aga uus pere ootas mind ning mina ootasin väga nendega kohtumist. Õnneks näen Oaxaca sõpru juba üsna pea aasta lõpus või aasta alguses. Oaxacas sain ma ka olla pulmakleidi modell ning mulle tehti vinge soeng, meik ning kõik oli viimase peal. Aitäh Carmen! :) Väga imeline tunne oli olla pulmakleitides, justkui olekski olnud iseenda pulm. Nüüd tean, mis tunne on olla pulmakleidis. Tegime tiiru ka peale Oaxaca kesklinnale ning käisime sushis koos Carmeni, Rafa ja Eliasega. 
Meil tuleb varsti Halloween ehk Dia de Los Muertos. Nemad mälestavad selle pühaga oma kadunukesi. Igalpool on palju kaunistusi- ämblikud, kõrvitsad, kummitused, nõiad. Arvatavasti on mul ka allergia moskiitode vastu, peale nende hammustusi läks terve mu keha täpiliseks ning niimoodi see on olnud juba paar päeva. Väga vastik kogemus ütles niimoodi, meeletult sügeleb. Reedel läksime me perega reisile Veracruzi, mis on meie kodust umbes 3,5h kaugusel aga me läksime esialgu õe koju ning koos õe ja meie perega edasi, seega tegime ringi sisse ning sõitsime sinna kauem. Reis oli väga tore ning saime beezitada rannaääres ning hotelli basseinides terve päev hullata. Veetsime oma nädalavahetuse hotellis. Päikest ma ei võtnud kordagi selle põhimõttega, et saada juurde jumet. Ainult ujusin ning istusime peamiselt varjus aga siin ma nüüd olen, nahk on põlenud ja valus. Esimesed 2 ööd peale seda oli väga valus ja piinav magada. Viimasel päeval käisime veel Veracruzi Aquariumis. Rannas käisime veel nö. banaaniga sõitmas. Kuuter sõidab ees ning meie lendame järel. Vägaaa väga lahe oli!



Pühapäeva hommikul hotelliaknast väljavaadates oli kohutav vaatepilt, meeletu torm oli ning õnneks läksime üsna varsti ära. Kui sõitsime, siis rannast pritsis vett teele ning autod sõitsid väga aeglaselt. Peale pikka, vinget ning väsitavat nädalavahetust oli aeg hakata kodupoole sõitma, seega tulime Pueblasse tagasi. Kui olime koju jõudnud läksime ostukeskusesse mulle jakki otsima aga kuna kell oli nii palju juba ning poode oli meeletult ning minu otsustusvõime on väga keeruline, siis pandi juba poed kinni ning otsustasime, et lähme neljapäeval uuele ringile.