November ja operatsioon

Okei, kirjutasin just oma blogi teksti valmis ning just siis otsustas brauser kokku joosta. Alustame siis uuesti. Vahetusõpilase elu pole üldse kohe kerge. Jälle on läinud peaaegu kuu aega mööda minu eelmisest postitusest. Mul on lihtsalt nii palju tegemist ja on raske leida seda aega, kui saaks midagi siia kirjutada. Vahest kui on ka aega, siis mõtled, et teeks nüüd blogi lahti aga järgmine hetk on see mõte juba lendlema läinud. Kui aus olla, on mul väga kiire ja keeruline aeg. Isegi ei tule kõik meelde mida ma nendel nädalatel kõik kokku olen teinud. Üritan siis oma mälukest värskendada ning midagi teile siia kirja saada, et ikka teaksite millega ma siin siis tegelen.

Kuu alguses käisime uisutamas, isegi ei tea kust see mõte uisutama minna tuli. Aga nii me siis läksime ühel õhtul peale kooli. Uisutamisplats asus ühe suure hoone sees ning uisutamisplatsi kõrval oli bowling. Plats oli üsna väike võrreldes Eesti Škoda jäähalliga. Inimesi oli tohutult, igas vanusegrupis. Tundsin ennast väga imelikult saades jää peale, pole ammu sellist tunnet olnud. Kuidagi nii võõras oli, kuna siin on ju ainult soojad ilmad ja jääd siit küll kuskilt maast ei leia. Ega ma just kõige erksam kriit jääl ka pole aga endalegi üllatuseks ei suutnud ma mitte ühtegi korda maha kukkuda. Kutil oli see esimene kord elus, mina aga ei suutnud seda jällegist üldse uskuda. Ka tema sai suurepäraselt hakkama, eks esimene kord on ikkagi esimene kord aga mingit probleemi polnud ning ka tema ei käinud kordagi pikali. Sain veidikene ka õpetada, kuidas see täpsemalt käib kuigi jah, ega ma ise ka nii hästi ei oska aga vähemalt oli minust midagigi kasu. Peale uisutamist oli kõht väga tühi, mitte sellepärast, et oleksime kaua seal olnud aga pinge oli nii suur, et ajas kõhu tühjaks. Kuna oleme pidevalt käinud erinevates restoranides siis mõtlesime, et miks mitte seekord minna siis McDonaldsisse. Oi, seal polnud küll ammu käinud. Olin siis ainukene, kes sealt midagi ostis.

Kuna varsti on käes detsember, siis on kõik kohad väga jõuluteemalised. Koju me pole veel jõulumeeleolu loonud aga naabritel on seda küll palju. Majad on siin enamasti kaunistatud tulukeste ning igasuguste täispuhutavate lumememmede ja jõuluvanadega. Kui lund pole, siis tuleb ju kuidagi muudmoodi tunne tekitada. Kaubanduskeskusest me isegi ei räägi.. Need on juba mitu kuud ennem jõulupuid täis olnud ning säravad. Minule on see esimene aasta veeta Eesti jõuludest eemal, eks siis näis kuidas siin Mehhikos need jõulud täpselt välja näevad. Hapukapsast, kartulit ja verivorsti igatsen kindlasti meeletult taga..

Panen mõned pildid, et te kujutaksite ka ette kuidas kaubanduskeskused välja näevad.

Kinno oleme ka väga palju jõudnud. Peaaegu kõik filmid on hetke seisuga vaadatud. Minu perele meeldib väga kinos käia, tavaliselt käime iga nädal kaheksakesi. Minu arvates on kino odavam siin, kui Eestis. Oleneb kindlasti ka kinost aga tavakinos on odavam. Minu kodu lähedal on kino, mis pidavat maksma eurodes 10 eurot aga see on ka väga uhke. Seal on reguleeritavad tugitoolid, laualambid, pisike laud, menüü (juhul, kui tahad midagi tellida). Viimati käisime 4D kinos näljamängude viimast osa vaatamas- ütleks, et väga vinge kogemus. Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud oli see, et tool peksis seljatagant. Muidu oli nagu ikka 4D- tool kõigub, vett pritsib, tuult puhub, tossu lendab. Selleks seansiks olid peaaegu kõik piletid välja müüdud, ainult üksikud vabad kohad olid alles. Kino lõppes kuskil kell pool 2 öösel. 

Kooliga on hetkel selline asi, et kuna mul oli vahepeal operatsioon, siis ma ei saanud minna ning nüüd neil on alles jäänud veel 1 nädal kooli ning selleks on eksamitenädal. Peale tulevast nädalat algab koolivaheaeg, mis kestab kuu aega. Kuni 11. jaanuarini, seega kooli lähen ma täpselt sellel kuupäeval. Kool on väga uhke, suur ja ilus. Koolil on ka oma spordikompleks, saab võtta osa erinevatest treeningutest. Seal on ka üks minu suur lemmik- Bodypump. Koolist räägin pikemalt jaanuaris. Minu kool on privaat. Kooli väravate juures kontrollitakse ID-kaarte ja pead ütlema, kelle juurde lähed. 

Operatsioonist nii palju, et 9.ndal novembril hakkasid minuga jamad pihta, mil ma lihtsalt oksendasingi terve öö. Jõudsime tagasi Tehuacanist, sain 2 tundi magada ja ajas meeletult üles. Arvasin, et äkki lihtsalt mõni haigus tuli kallale aga asi läks hullemaks. Iga tunni või vähema aja jooksul sai mitu korda oksendatud. Pere oli ka väga šhokis, isegi vesi ei püsinud mul sees ning kõik rohud said ka välja mu seest. Käisime apteegis öösel ning autosõit oli väga kohutav minu jaoks, suur kartus oli ka sinna oksendada. Õnneks nii ei läinud ning apteegist käimisest kasu minu jaoks ei olnud. Varahommikul läksime haiglasse, kuna see kõik läks aina hullemaks. Kuskilt ei valutanud. Haiglas pandi mind tilgutite alla ning tehti kõiksugu uuringuid. Nii me seal ootasime mitu tundi, kuni kella kaheni. Kell kaks tuli kirurg ja ütles, et nüüd on minek opile. Alguses oli kõik nii segane, mina midagi aru ei saanud ja olin šhokis. Ei jõudnud kohale, et asi nii tõsine on. Haiglavoodiga viidi opisaali ning pidin ise opilauale minema. Peale oppi viidi mind kuskile palatisse ja äratati üles, kõikjalt oli väga-väga valus. Kõik tundus nagu unenäos, võõras riigis operatsioon.. Mingi aeg viidi mind haigla tuppa, kus sain veedetud oma 4 päeva. Esimesel ja teisel päeval ei saanud voodist üldse püsti. Teise päeva õhtul sundisin end ning sain teiste abiga sealt püsti. Isegi paar sammu teha oli minu jaoks liig. Need neli päeva olin oma haiglavoodis ning tilgutite all. Lõpuks sain teada, et asi oli pimesooles ning see lõigati ära. Vaatasin korra oma kõhtu ning nägin oma kõhus toru, ehmusin esialgu väga ära. Viimasel päeval, enne äraminekut võttis doktor selle välja ning see oli hiiglaslikult pikk.. Niite pidin välja võtma minema nädala pärast, siis oli juba kõvasti parem olla. Siiamaani ei tohi midagi väga rasket tõsta ning trenni teha. Praegu on juba päris hea olla aga pean end hoidma veel. Haigla toit oli ka väga huvitav, sai ise tellida ning valikutes olid ka hamburgerid.. 

Samal päeval, 9.ndal novembril suutsin ma ka oma jala ära lüüa vastu ostukäru kaitstes autot ning see nägi väga kohutav välja ning siiani valutab. Polnud totaalselt minu päev. 

Olen käinud kaks päeva kaasas ülikoolis, mis asub kesklinnas. Kool on väga suur, mina ilmselgelt eksiksin üksinda seal ära. Aga sellegipoolest mulle väga uus kogemus. Klassis on neid väga vähe, kuskil 8 inimest. Peale kooli läksime vaaterattale ning Chilli'sse sööma. Ostsime mulle ka igasuguseid kooliasju. Vaaterattalt nägi peaaegu kogu mina linna, Pueblat. Kusjuures vaaterattale mineku pilet maksis vaid 30 peesot ehk eurodes 1,7. 

Lisaks veel mõned muud pildid: