November ja operatsioon

Okei, kirjutasin just oma blogi teksti valmis ning just siis otsustas brauser kokku joosta. Alustame siis uuesti. Vahetusõpilase elu pole üldse kohe kerge. Jälle on läinud peaaegu kuu aega mööda minu eelmisest postitusest. Mul on lihtsalt nii palju tegemist ja on raske leida seda aega, kui saaks midagi siia kirjutada. Vahest kui on ka aega, siis mõtled, et teeks nüüd blogi lahti aga järgmine hetk on see mõte juba lendlema läinud. Kui aus olla, on mul väga kiire ja keeruline aeg. Isegi ei tule kõik meelde mida ma nendel nädalatel kõik kokku olen teinud. Üritan siis oma mälukest värskendada ning midagi teile siia kirja saada, et ikka teaksite millega ma siin siis tegelen.

Kuu alguses käisime uisutamas, isegi ei tea kust see mõte uisutama minna tuli. Aga nii me siis läksime ühel õhtul peale kooli. Uisutamisplats asus ühe suure hoone sees ning uisutamisplatsi kõrval oli bowling. Plats oli üsna väike võrreldes Eesti Škoda jäähalliga. Inimesi oli tohutult, igas vanusegrupis. Tundsin ennast väga imelikult saades jää peale, pole ammu sellist tunnet olnud. Kuidagi nii võõras oli, kuna siin on ju ainult soojad ilmad ja jääd siit küll kuskilt maast ei leia. Ega ma just kõige erksam kriit jääl ka pole aga endalegi üllatuseks ei suutnud ma mitte ühtegi korda maha kukkuda. Kutil oli see esimene kord elus, mina aga ei suutnud seda jällegist üldse uskuda. Ka tema sai suurepäraselt hakkama, eks esimene kord on ikkagi esimene kord aga mingit probleemi polnud ning ka tema ei käinud kordagi pikali. Sain veidikene ka õpetada, kuidas see täpsemalt käib kuigi jah, ega ma ise ka nii hästi ei oska aga vähemalt oli minust midagigi kasu. Peale uisutamist oli kõht väga tühi, mitte sellepärast, et oleksime kaua seal olnud aga pinge oli nii suur, et ajas kõhu tühjaks. Kuna oleme pidevalt käinud erinevates restoranides siis mõtlesime, et miks mitte seekord minna siis McDonaldsisse. Oi, seal polnud küll ammu käinud. Olin siis ainukene, kes sealt midagi ostis.

Kuna varsti on käes detsember, siis on kõik kohad väga jõuluteemalised. Koju me pole veel jõulumeeleolu loonud aga naabritel on seda küll palju. Majad on siin enamasti kaunistatud tulukeste ning igasuguste täispuhutavate lumememmede ja jõuluvanadega. Kui lund pole, siis tuleb ju kuidagi muudmoodi tunne tekitada. Kaubanduskeskusest me isegi ei räägi.. Need on juba mitu kuud ennem jõulupuid täis olnud ning säravad. Minule on see esimene aasta veeta Eesti jõuludest eemal, eks siis näis kuidas siin Mehhikos need jõulud täpselt välja näevad. Hapukapsast, kartulit ja verivorsti igatsen kindlasti meeletult taga..

Panen mõned pildid, et te kujutaksite ka ette kuidas kaubanduskeskused välja näevad.

Kinno oleme ka väga palju jõudnud. Peaaegu kõik filmid on hetke seisuga vaadatud. Minu perele meeldib väga kinos käia, tavaliselt käime iga nädal kaheksakesi. Minu arvates on kino odavam siin, kui Eestis. Oleneb kindlasti ka kinost aga tavakinos on odavam. Minu kodu lähedal on kino, mis pidavat maksma eurodes 10 eurot aga see on ka väga uhke. Seal on reguleeritavad tugitoolid, laualambid, pisike laud, menüü (juhul, kui tahad midagi tellida). Viimati käisime 4D kinos näljamängude viimast osa vaatamas- ütleks, et väga vinge kogemus. Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud oli see, et tool peksis seljatagant. Muidu oli nagu ikka 4D- tool kõigub, vett pritsib, tuult puhub, tossu lendab. Selleks seansiks olid peaaegu kõik piletid välja müüdud, ainult üksikud vabad kohad olid alles. Kino lõppes kuskil kell pool 2 öösel. 

Kooliga on hetkel selline asi, et kuna mul oli vahepeal operatsioon, siis ma ei saanud minna ning nüüd neil on alles jäänud veel 1 nädal kooli ning selleks on eksamitenädal. Peale tulevast nädalat algab koolivaheaeg, mis kestab kuu aega. Kuni 11. jaanuarini, seega kooli lähen ma täpselt sellel kuupäeval. Kool on väga uhke, suur ja ilus. Koolil on ka oma spordikompleks, saab võtta osa erinevatest treeningutest. Seal on ka üks minu suur lemmik- Bodypump. Koolist räägin pikemalt jaanuaris. Minu kool on privaat. Kooli väravate juures kontrollitakse ID-kaarte ja pead ütlema, kelle juurde lähed. 

Operatsioonist nii palju, et 9.ndal novembril hakkasid minuga jamad pihta, mil ma lihtsalt oksendasingi terve öö. Jõudsime tagasi Tehuacanist, sain 2 tundi magada ja ajas meeletult üles. Arvasin, et äkki lihtsalt mõni haigus tuli kallale aga asi läks hullemaks. Iga tunni või vähema aja jooksul sai mitu korda oksendatud. Pere oli ka väga šhokis, isegi vesi ei püsinud mul sees ning kõik rohud said ka välja mu seest. Käisime apteegis öösel ning autosõit oli väga kohutav minu jaoks, suur kartus oli ka sinna oksendada. Õnneks nii ei läinud ning apteegist käimisest kasu minu jaoks ei olnud. Varahommikul läksime haiglasse, kuna see kõik läks aina hullemaks. Kuskilt ei valutanud. Haiglas pandi mind tilgutite alla ning tehti kõiksugu uuringuid. Nii me seal ootasime mitu tundi, kuni kella kaheni. Kell kaks tuli kirurg ja ütles, et nüüd on minek opile. Alguses oli kõik nii segane, mina midagi aru ei saanud ja olin šhokis. Ei jõudnud kohale, et asi nii tõsine on. Haiglavoodiga viidi opisaali ning pidin ise opilauale minema. Peale oppi viidi mind kuskile palatisse ja äratati üles, kõikjalt oli väga-väga valus. Kõik tundus nagu unenäos, võõras riigis operatsioon.. Mingi aeg viidi mind haigla tuppa, kus sain veedetud oma 4 päeva. Esimesel ja teisel päeval ei saanud voodist üldse püsti. Teise päeva õhtul sundisin end ning sain teiste abiga sealt püsti. Isegi paar sammu teha oli minu jaoks liig. Need neli päeva olin oma haiglavoodis ning tilgutite all. Lõpuks sain teada, et asi oli pimesooles ning see lõigati ära. Vaatasin korra oma kõhtu ning nägin oma kõhus toru, ehmusin esialgu väga ära. Viimasel päeval, enne äraminekut võttis doktor selle välja ning see oli hiiglaslikult pikk.. Niite pidin välja võtma minema nädala pärast, siis oli juba kõvasti parem olla. Siiamaani ei tohi midagi väga rasket tõsta ning trenni teha. Praegu on juba päris hea olla aga pean end hoidma veel. Haigla toit oli ka väga huvitav, sai ise tellida ning valikutes olid ka hamburgerid.. 

Samal päeval, 9.ndal novembril suutsin ma ka oma jala ära lüüa vastu ostukäru kaitstes autot ning see nägi väga kohutav välja ning siiani valutab. Polnud totaalselt minu päev. 

Olen käinud kaks päeva kaasas ülikoolis, mis asub kesklinnas. Kool on väga suur, mina ilmselgelt eksiksin üksinda seal ära. Aga sellegipoolest mulle väga uus kogemus. Klassis on neid väga vähe, kuskil 8 inimest. Peale kooli läksime vaaterattale ning Chilli'sse sööma. Ostsime mulle ka igasuguseid kooliasju. Vaaterattalt nägi peaaegu kogu mina linna, Pueblat. Kusjuures vaaterattale mineku pilet maksis vaid 30 peesot ehk eurodes 1,7. 

Lisaks veel mõned muud pildid:

Perevahetus ja uus algus

Pole jõudnud kuu aega kirjutamislainele, vahepeal on juhtunud väga palju asju ning muutusi minu siinses elus aga kõik läheb ianult üles mäge! Kas ma vahetasin pere? Jah, vahetasin. Põhjuseid ma välja ei too ja põhjused polegi olulised. Oluline on see, et nüüd läheb kõik paremuse poole. Elan nüüd Pueblas, Puebla on rahvaarvu poolest viies osariik ning siin on 2014. aasta uuringute põhjal 6,1 miljonit inimest. Kliima on siin jahedam kui oli Lõuna-Mehhikos, kus ma eelnevalt olin. Kraadid on siin pidevalt 17-23 vahel. Üks jama on mul hetkel see, et kui Mehhikosse tulin, siis võtsin ainult kaasa lühikesed riided ja topid ja lahtised jalanõud. Seega kui nüüd elan külmemas kohas, siis pean väga palju soojemaid riideid juurde ostma. Aga ausalt öeldes olen ma väga rahul selle kliimaga. 
Pere kohta nii palju, et mul on hostema, vend ja suur õde, kellel on kolm last aga ta ei ela meiega vaid elab koos oma perega meist tunni aja kaugusel. Ema on tööreiside tõttu enamasti 1 nädal kodus ja üks nädal mitte ning niimoodi vaheldumisi. Klapime väga hästi kõik koos ning täpselt selle ühe nädalaga siin peres on meie suhted juba nii head omavahel. Kõht on koguaeg pungil täis ja millestkist puudust pole. 
Koolis hakkan käima arvatavasti jalgrattaga ning ehk vahel saan ka autoga. Koolis hakkan ka tegelema suure tõenäosusega bodypumpiga ning postitantsuga, kool on väga suur ja koolil on ka oma spordihoone. Selleks, et koju saada peab sul olema kindel kaart ning seda peab näitama turvamehele. Elame väga turvatud asukohas ning kõik on väga ilus. Mulle on juba ümbrust näidatud ning oleme käinud väljas söömas. Siin tohin ringi sõita ainult erataksoga, kelle nime ma teadma pean ning kelle number mul on. Taksoga sõitmine siin linnas väga odav pole. Enne kui oma perre tulin, olin kusagil nädal aega Oaxaca citys, kus nägin teisi oma vahetusõpilasi ning sain palju uusi tuttavaid, äratulek oli küll väga kurb. Aga uus pere ootas mind ning mina ootasin väga nendega kohtumist. Õnneks näen Oaxaca sõpru juba üsna pea aasta lõpus või aasta alguses. Oaxacas sain ma ka olla pulmakleidi modell ning mulle tehti vinge soeng, meik ning kõik oli viimase peal. Aitäh Carmen! :) Väga imeline tunne oli olla pulmakleitides, justkui olekski olnud iseenda pulm. Nüüd tean, mis tunne on olla pulmakleidis. Tegime tiiru ka peale Oaxaca kesklinnale ning käisime sushis koos Carmeni, Rafa ja Eliasega. 
Meil tuleb varsti Halloween ehk Dia de Los Muertos. Nemad mälestavad selle pühaga oma kadunukesi. Igalpool on palju kaunistusi- ämblikud, kõrvitsad, kummitused, nõiad. Arvatavasti on mul ka allergia moskiitode vastu, peale nende hammustusi läks terve mu keha täpiliseks ning niimoodi see on olnud juba paar päeva. Väga vastik kogemus ütles niimoodi, meeletult sügeleb. Reedel läksime me perega reisile Veracruzi, mis on meie kodust umbes 3,5h kaugusel aga me läksime esialgu õe koju ning koos õe ja meie perega edasi, seega tegime ringi sisse ning sõitsime sinna kauem. Reis oli väga tore ning saime beezitada rannaääres ning hotelli basseinides terve päev hullata. Veetsime oma nädalavahetuse hotellis. Päikest ma ei võtnud kordagi selle põhimõttega, et saada juurde jumet. Ainult ujusin ning istusime peamiselt varjus aga siin ma nüüd olen, nahk on põlenud ja valus. Esimesed 2 ööd peale seda oli väga valus ja piinav magada. Viimasel päeval käisime veel Veracruzi Aquariumis. Rannas käisime veel nö. banaaniga sõitmas. Kuuter sõidab ees ning meie lendame järel. Vägaaa väga lahe oli!



Pühapäeva hommikul hotelliaknast väljavaadates oli kohutav vaatepilt, meeletu torm oli ning õnneks läksime üsna varsti ära. Kui sõitsime, siis rannast pritsis vett teele ning autod sõitsid väga aeglaselt. Peale pikka, vinget ning väsitavat nädalavahetust oli aeg hakata kodupoole sõitma, seega tulime Pueblasse tagasi. Kui olime koju jõudnud läksime ostukeskusesse mulle jakki otsima aga kuna kell oli nii palju juba ning poode oli meeletult ning minu otsustusvõime on väga keeruline, siis pandi juba poed kinni ning otsustasime, et lähme neljapäeval uuele ringile. 

Vela ja iseseisvuspäev

Septembrikuu keskel oli Mehhikos iseseisvuspäev, ehk 15ndal septembril. See toimus meie linna pargis, mida just uuendati ja mis sai äsja valmis, iseseisvumispäevaks. Sinna kohale läksime me taksoga, nagu alati. Rahvast oli seal meeletult palju ja üritus oli uhke. Sõduri riietes mehed ja pillimängijad reas. Sinna oli kogunenud väga palju klassikaaslasi, koolikaaslasi ja teisi tuttavaid. Uues pargis oli isegi karusell ja kõik väiksed sellid olid uutest asjadest nii vaimustuses, igal pool kõlas rõõmuhõikeid. Vahepeal käisime tortasi söömas ja horchatat joomas, et kõhtu täita. Õhtu lõpetuseks lasti taevasse ilutulestikku ja oli ehitatud üks suur torni moodi asi, kus keerlesid küljes Mehhiko lipu värvi kellad, lilled ja ka lipp. Kui õieti aru sain, siis seal torni otsas oli kirjutatud 'Viva Mexico'. Minu õhtu lõppes lõppude-lõpuks ikkagi hästi, kuna ma jäin ühele pealtnäiva narkouimas olevale isikule silma, kes mu kotti silmitses ja seda krabada üritas aga kes seda teha ikkagi ei saanud. 

16ndal septembril sadas meil vihma, mina muidugi olin väga õnnelik ja läksin kodusisesesse pisikesse 'aeda' ja seisin seal vihma käes. Kui mõnus on sellises kliimas saada jahutavat vihma! Eestis ma ei ütleks, et mulle vihm meeldib aga siin ma lausa jumaldan seda. Minu linnas on väga vähe vihmaseid ilmu ja julgeks öelda, et isegi peaaegu polegi. Ja neid vihmaseid päevi tuleb nautida.

17ndal septembril käisin klassivennaga väljas, käisime mu lemmikus kohvikus 'cafe Bacaanda' ja ma tellisin nagu ikka oma lemmiku joogi ning tortillad, mis olid imemaitsvad. Hiljem ostsin maisitoru, mis oli kaetud majoneesi ja juustuga. Jällegi uus asi minu jaoks. Klassivennaga oli meil mõlemal naljakas suhelda, vahepeal rääkisime üksteisest nii mööda kui rääkida annab. Ning kuna mul ega temal sõnaraamatut kaasas ka polnud, siis leppisime kokku, et järgmine kord võtame need mõlemad kaasa. 

18ndal toimus Calenda. Mis tähendas seda, et läksime h-õega ja tema sõbrannaga kella 8:30 paiku kõigepealt kohvikusse 'cafe  Bacaanda' ja hiljem ootasime pargis calenda algust. Ostsime hot dogi, mis oli väga väga piprane ja pisike. Muidugi sel päeval suutsin ma oma SIM kaardi lukku panna, mida ma hiljem lahti ei saanud ning isegi telefonipoe töötaja ei osanud kuidagi muudmoodi mind aidata, kui et ostaksin uue chipi. Kodus 3 päeva hiljem vaatasin oma vanu pilte lihtsalt ja leidsin, et olin ühel pildil teinud pilti oma telefoninumbrist, mille taga oli SIM kood ja PUK kood. Te võite ette kujutada seda rõõmu, mis mind valdas sel hetkel. Calendad toimuvad siin väga tihti, samamoodi nagu Velad. Alati on põhjust millegi tähistamiseks, ma pean silmas Velat. Ning igal üritusel on tavaks lasta ilutulestikku, seda kuuleb siin peaaegu iga päev või üle päeva kuna need peod toimuvad ka üle päeva enamasti. 

19ndal toimus Vela, mille jaoks läksime me kell 5 kohaliku patsipunuja juurde. Ootasime seal reaalselt oma 3 tundi patsi järjekorras ja kui kätte saime oli aeg koju minna ning sättima hakata. Selga pandi uhked riided, mis olid valmistatud õmbleja poolt vastavale mõõdule ning kaelas/kõrvas/käes sahises või kolises ikkagi midagi. Juuksed olid mitu päeva imelikud peas kuna tol õhtul pandi kõvasti juuksegeeli ja juukselakki. Õhtu oli väga pikk, pidu kestis kusagil kella 7'ni hommikul. Siin kestavad peaaegu kõik peod kella 7'ni hommikul. Mina tulin aga ära kell pool 5 hommikul, ma arvan. Koju saatsid muidugi klassivennad, kuna siin ei ole väga soovitatav käia üksi, eriti öösiti/õhtuti. Magama jäin ikkagi pool 6 või natuke ennem kuut. Und enam nagu väga ei olnud. Peol istuti oma seltskonnaga, näiteks meie seltskonnas olid host-ema ja sugulased/tuttavad. Ning igal laudkonnal olid oma joogi serveerijad ja toidupakkujad. Kõigile anti karbikestega kätte toidud ning saime juua seda, mida tahtsime. Pilet Velale maksab 100 peesot ehk ca 6 eurot. 

Peale Velat jäin mina haigeks, juba Velal olles oli mul suur kurguvalu ja ei suutnud väga rääkida. Ilmselt ülekarjumisest kõigest/kõigist kuna muusika oli nii vali. Nii ma siis olen nüüd juba nädal ja 2 päeva haige olnud. Iga päevaga on aina hullemaks läinud ja kõik imestavad, miks ma arsti juurde ei lähe. Ausalt öeldes pole ma kunagi läinud enda arvates köha ja nohuga arsti juurde. Läksin hoopis apteeki ja ostsin ninarohtu ning gripi vastu midagi, väga huvitavad rohud, 2 suurt rohelist kapslit peab korraga võtma. Hääl on ka juba kolmandat-neljandat päeva ära ja kõige parem olla ei ole. Sellel nädalal ei käinud kordagi koolis haiguse pärast. Kokku läks mul nende kahe rohu peale 50 peesot ehk 3 eurot, mis on üsna odav võrreldes Eestis olevate rohtudega. Käisime perega veel Salina Cruzis Säm's Clubis jälle toitu ostmas ja hiljem Liverpoolis, kust ostsin omale T-särgi. Ütleme nii, et minu linnas ei eksisteeri väga poode, kus on kvaliteetsed riided. Iga asjaga on midagi juhtunud. Kolmapäeval tegin veel 3 tundi Liisaga videokõnet, kes on vahetusõpilane Urugays. Reede õhtul käisime perega jälle Velal. Seekord õpetasid 6-7 klassivenda mulle mõningaid tantse, raske ja naljakas oli kohati kuna raske oli sammu pidada aga sain hakkama! Väga lõbus õhtu oli ja nagu Velal ikka sai jälle süüa ja kõike head, muud paremat. Uskuge või mitte aga mul oli 4 seelikut seljas, erinevaid kihte. Ning võite ette kujutada kui raske oli olla kusagil 33-35 kraadise kuumusega olla. Seekord läksin kusagil poole kolme ajal koju, kuna no ei jaksanud tõesti rohkem. Jalad olid sellest tantsimisest nagu pakud all. Nende jaoks on see väga-väga vara! Mis mulle endale natuke nalja pakub on see, et kui ma kirjutan midagi siia, siis vahepeal hakkan vaikselt mõnda asja hispaania keeles kirjutama ning siis kustutan jälle ära. Mõte läheb vahel ikka nii kaduma ja sassi. Täna käisime tädil külas, kus me lihtsalt istusime diivanis ja meiega oli kaasas meie pisike täditütar, kes mingua pidevalt rääkis ja sabarakuks oli. Mul on siiin vägaaa väga palju tädisi ja onusi ning siiamaani olen aru saanud, et ka 3 vanaema?!. Ma ei kujuta ette kuidas see võimalik on aga neid vanaemasid on ka väga palju. Peale seda tulime oma täditütrega ehk hispaania keeles 'prima'ga koju ning olime minu toas. Tervelt 6 tundi olime koos ja ta on väga väga jutukas tüdruk. Mulle oli see kõik loomulikult kohutavalt väsitav kuna hommikul ma eriti magada ei saanud ning kõik see hispaania keel ning rääkimine. Lebasime temaga minu voodis ja ta küsis mult igasuguseid küsimusi. Vahepeal läksime alla koera vaatama ja pitsat sööma. Siis tulime jälle üles ja vaatasime kuidas teha erinevaid torte/magustoite ja soolast sööki. Peale seda vaatasime mingeid naljakaid videoid ning igasuguseid basseine ja maailma hullemaid ujumistorusid. Homme lähen jälle kooli ning loodan, et see haigus läheb ka kiirelt üle nüüd, kaua ma ikka jaksan haige olla enam. Sellise kuumaga on ikka väga raske haige olla, eriti kui kliimat ei saa tööle panna. Sain ka oma vanatädile Eestisse kirja saadetud lõpuks, kunagi ei saa aru mis aegadel postkontor lahti on kuna seal pole kusagil kirjas seda ning alati vaatamaminnes on see kinni olnud. Igastahes ärkasin laupäeva hommikul kell 9 äratusega üles ning panin postkontori poole ajama. 

Calenda

Velal

Toit, mida sõime Velal

Teine Vela, kuhu läksime ilma õige riietuseta

Üks mõnusamatest jookidest, bubble gum frappe

Mandariinipuu

Kuidas näeb Vela soeng tagant välja

Täditütrega aega veetmas

Milline hea ülevaade kõigele, kui oled pikk

Iseseisvuspäeva õhtu

Mais koos majoneesi ja juustuga

Vela

Iseseisvuspäev

Uus pereliige ja uued uudised

Minu siiatulekust on praegu täpselt möödas kuu ja 8 päeva. See kuumus siin on ikka meeletult metsik, kus vähegi saab seal ventilaatorid töötavad. Hetkel ma küll ootan väga sellist ilma, kus sajaks ja oleks natukenegi külmem aga siiamaani seda pole tulnud. Kui aus olla, siis üks päev oli hommikupoolne natukene külmem ja vihma oli sadanud aga soe oli endiselt. See oli neljapäeval, kui käisime AR'i ja host-emaga Salina Cruzis. Käisime jälle immigratsiooniametis, kus seekord pidin ma paberitele panema oma sõrmejälgi. Kastsin kõik näpud tindi sisse ja nii ma seal neid vajutasin paberitele, pärast ei tulnud see näppudelt maha isegi mitte alkoholiga. 2-3 päeva olid sinised ja mu helesinine küünelakk muutus ka tumesiniseks.. Peale immigratsiooniametit läksime suurde poodi, kui ma ei eksi siis selle nimi oli Säm's Club. Minu jaoks on see täielik maailmalõpu pood, kuna seal müüakse asju ainult 2-3 kaupa. See on nii suur, et seal ära eksida on täiesti tavaline. Kuna Salina Cruzi sõitmine võtab kuskil miinimum 50 minutit ja max natuke üle tunni, siis see on väga väsitav ja uinutav sõitmine. Ma ei mäleta minemisest ega tulemisest midagi kuna mu võitlus unega oli nii suur ja uni sai minust ikkagi jagu.

Lisaks sain endale ikkagi lõppude-lõppuks ostetud interneti, mida saab kasutada ka väljaspool kodu. Kodus on meil wi-fi ainult paaris toas nagu ma eelnevalt olen maininud. Ostsin 400 peeso eest 3GB, mis on kõige suurem, mida sa saad siin osta. Ma imestasin isegi selle üle, et on olemas tunni MB'id ja päeva omad, mida väga uut. Võibolla on Eestis ka tõesti selliseid võimalusi aga mina küll nendest midagi ei tea. 

Koolis tegin ma kaasa oma klassiga geograafia eksamit. Küsimustest sain kõigist enam-vähem aru ja vastata oskasin ka juba nii ja naa. Aga probleem seisnes selles, et Eestis me pole kunagi selliseid asju õppinud. Seega ei osanud ma ikkagi nendele küsimustele väga vastata aga see oli mulle nagunii lihtsalt prooviks :) Meil on vahetevahel kooli poolt antud vabu päevi, täpseid põhjuseid ma isegi ei tea, miks need vabad päevad on või mis siis selle põhjuseks on. Igastahes reedel jäi meil 2 tundi ära ja esmaspäeval ei toimu ka kooli. Sellel nädalal oli olnud kolmapäeval ja neljapäeval kooli. Koolis on väga palju asju mille eest peab maksma, seega rahakotti on alati vaja kaasas kanda. Kooli minek on enamasti kas takso või mõnikord bussiga, buss maksab 3 peesot aga takso maksab kas 10 peesot- kui 2 inimest aga kui oled üksi siis on 20 peesot. Tagasitulek on samamoodi kas bussi või taksoga. Koolis peab ise endale ostma seda, mida sa süüa soovib ja kell 10:00 hakkab kõige pikem vahetund, mis kestab 30 minutit. Selle aja jooksul on aega süüa küll. Koolis antavate paberite eest peavad ka õpilased maksma. 

Pangaautomaadid on siin enamasti puutetundlikud, mis oli minujaoks esialgu väga uus asi ja aru ma ei saanud, mida ma temaga pean kuna nuppudega see ei töödanud. Lisaks ei saanud ma eriti aru veel, kuhu ma üldse vajutama pean, et raha välja võtta. Nii ma siis proovisin seal kuskil 10 minutit kõike teha aga lõpuks pidin ikkagi abi paluma. Järjekorra pärast oli ka piinlik. Aga lihtsalt niii nii palju on valikuid, kuhu vajutada või mida valida. Võttis mu juhtme ikka korralikult kinni. 

Mis veel uudist on, on see, et me saime täna koera! Tegelikult ma ei teadnud sellest algul midagi. Kui ema ütles, et hakkame vanaema juurde minema ja ma ruttu sellepeale jalanõud jalga panin ning alla tormasin, nägin, et meil on kutsu. Ei osanud algul arvatagi, et meie oma. Küsisin sellepeale õelt, et kelle koer see on ja ta ütles, et meie. Mul vajus kohati suu lahti, nii vinge! Ta on veel kutsikas ja tõug on puudel. Mõtlesin nime peale "Princessa", kuna ta nägi välja nagu printsess. Ütlesin õele, et ta on nagu printsess ja ta nimeks saigi Princessa. Sain veel teada, et me võtame kassi peale õe sünnitust. Niiet kui ennem meil ei olnud ühtegi kodulooma siis nüüdseks varsti on lausa 2!! Minu jaoks väga head uudised kuna ma nii armastan loomi. Mul jäi jutt pooleli veel vanaema juurde minekust- kõigepealt tegin kodus Rasmusega facetime ja siis tuli ema ning ütles, et me lähme vanaema juurde kõik. Läksimegi kogu perega ja seal oli vanaema, onu ja veel palju sugulasi. Sõime nendega koos garnachasi ja rääkisime. Kuna tšillit ja väga pipraseid asju ma ei suuda süüa siis peamine asi, mida ma koguaeg ütlen on "sin chilli" ehk "ilma tšillita". Tšilli pole lihtsalt väga minu teema.. Õhtusöök oli väga maitsev ja tore oli käia väljas perega söömas. 

Väljas söömas koos Julissa ja õega, parimad  tortad mida olen saanud siin

Puudel Princessa

Garnachad

Väljas päevitamas, õde tegi salaja pilti :D